On loomulik pidada surma hirmuäratavaks vaenlaseks ning kaitsta mõistlikkuse piires oma elu (1. Korintlastele 15:26). Kuid valedel ja ebausul põhinev kabuhirm surma ees võib inimest kogu tema elu orjuses hoida (Heebrealastele 2:15). Tõe tundmine vabastab meid haiglaslikust surmakartusest, mis ei lase meil elust rõõmu tunda (Johannese 8:32).

Tõde surma kohta

•   Surnud on teadvuseta (Laul 146:4). Sul pole vaja tunda hirmu, et pärast surma piinatakse sind põrgus, sest Piiblis võrreldakse surma hoopis unega (Laul 13:3; Johannese 11:11—14).

•   Surnud ei saa meile midagi halba teha. Isegi meie tulistelt vaenlastelt on surm „võtnud jõu” (Õpetussõnad 21:16, UM). Piiblis öeldakse, et nende „viha, samuti nende armukadeduski, on ammu kadunud” (Koguja 9:6).

•   Surm ei ole tingimata meie olemasolu täielik lõpp. Ülesäratamise kaudu toob Jumal surnud tagasi ellu (Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15).

•   Jumal tõotab, et tuleb aeg, mil „surma ei ole enam” (Ilmutus 21:4). Selle aja kohta öeldakse Piiblis: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29). Hirm surma ees on siis jäädavalt kadunud.