Ei. Me osaleme küll korrapäraselt ukselt uksele teenistuses, kuid me ei arva, et selle tööga pääste välja teenime (Efeslastele 2:8). Miks võib nii öelda?

 Võtame ühe näite. Oletame, et üks heatahtlik mees lubab anda kallihinnalise kingituse igaühele, kes tuleb teatud ajal ühte kindlaksmääratud kohta. Kui sa tõesti usud selle mehe lubadust, siis kas sa järgid tema juhendeid? Kahtlemata! Ilmselt räägid sa sellest suurepärasest võimalusest ka oma sõpradele ja sugulastele, et nemadki võiksid selle kingituse saada. Kuid siiski ei või öelda, et neid juhendeid järgides sa teenid välja selle kingituse. Kingitus jääb ikka kingituseks.

 Samamoodi usuvad Jehoova tunnistajad Jumala antud tõotust, et kõik, kes temale kuuletuvad, saavad igavese elu (Roomlastele 6:23). Me räägime teistele oma usust, lootes, et ka nemad saavad tunda rõõmu Jumala tõotuste täitumisest. Kuid me ei arva, et võiksime ukselt uksele teenistusega pääste välja teenida (Roomlastele 1:17; 3:28). Ükski inimene ei ole kunagi võimeline tegema nii palju, et ära teenida selliseid erakordseid õnnistusi. Jumal „päästis meid, ei mitte õiguse tegude tõttu, mida me oleksime teinud, vaid oma halastust mööda” (Tiitusele 3:5, P 1988).